30. jaanuar 2016

ARVAMUS: Ujumisliidus on segadus hullem kui sealaudas

Eesti Ujumisliidu logo
Viimasel ajal olen palju kuulnud kuidas Eesti Ujumisliidus on küll see asi valesti, siis tehakse toda asja valesti ning varjatakse kolmandat asja jne. Paljud on enda frustratsiooni Ujumisliidu suunas ilmestanud sõnadega nagu: masendav, lollus, debiilsus. Mõtlesin kaevuda veidi sügavamale ning tuua päevavalgele infot, mida üritatakse kümne küünega hoida kardinate taga ja samas ka esitada küsimusi millele tahavad vastuseid kindlasti paljud inimesed.

Siiski pean ära mainima, et siinkirjutaja eesmärk ei ole kedagi maha teha ega veel vähem kedagi solvata. Üritan lihtsalt tuua kogu tõde päevavalgele ning näidata mis tegelikult Ujumisliidus toimub või ei toimu. Kas nõustuda või mitte nõustuda? Kas uskuda või mitte uskuda? See on iga inimese oma vaba valik, kuid võin kinnitada seda, et õhust ma neid andmeid võtnud ei ole vaid ujumistreenerid, ujujad ning ujumistegelased on kurtnud ning toonud esile just neid probleeme.

Hakkaksin seda lõngakera harutama teemal Euroopa meistrivõistluste normid. Nimelt on Eesti Ujumisliidu kodulehel välja toodud tänavuse aasta Euroopa MV-te normid, kuid kahjuks ei jää need sellisteks nagu nad praegu on. Nimelt tehti 5 kuud enne võistlusi, ma rõhutan veelkord et 5 kuud enne võistlusi A-normatiivid ümber. Kui algselt arvutati A-normatiiv valemiga eelmiste võistluste poolfinaali 8 koht + 3% siis nüüd on uueks valemiks 8 koht + 2%. Ei kõla ehk väga halvalt, kuid praeguse seisuga on A-normatiiv vaid neljal Eesti ujujal ning A-normatiiv kadus tänu uuele valemile ära näiteks Filipp Provorkovil kellel puudu 50 m rinnuliujumises A-normatiivist vaid 1 sajandik ja samuti kadus ära prii sõidu pilet ka Kätlin Sepal kui ka Maria Romanjukil.

Ujumisliidu juhatus võtab A-normatiivide tõstmise otsuse vastu lähipäevade jooksul ehk vaid vormistamise küsimus.

Selline teguviis on sigadus, kuid ma ei tahaks sigu solvata. Tippsportlased loovad hooaja alguses endale eelarve, iga kopikas on ülimalt tähtis. Kes ei ole kursis, siis A-normatiiv tagab teatavasti prii sõidu tiitlivõistlustele, mille kulud katab Ujumisliit, kuid kuna Ujumisliit on 2016 aasta eelarvega ligikaudu 20 000 - 40 000 eurot miinuses, siis otsustati ujujatele selline karuteene teha. Kas see oli õige teguviis? Siiski lubati katta ujujatel kellel oli A-normatiiv nende reis 75% ulatuses ning juhul kui nad EM-il täidavad A-normatiivi siis saavad nad raha tagasi.

Kindlasti teema millel peame peatuma on Ujumisliidule kuuluvad stardiplaadid. Telesaates "Radar" ütles Eesti Ujumisliidu esindaja Riho Aljand, et need plaadid on klubide ühisomand. Kahjuks päris nii ikkagi ei ole. Aastaid tagasi tõesti, jah, klubid panid seljad kokku ning nö rikkamad klubid soetasid igaüks ühe stardiplaadi. Kuid mida Ujumisliidu esindaja televisioonis ei maininud oli see, et Ujumisliit maksis klubidele selle raha tagasi, mis teeb nendest (toim.-Ujumisliidust) stardiplaatide omanikud.

Nii mõnigi ujumis mamma või papa või muu ujumissõber on ehk kuulnud, et Ujumisliidus on tööl uued inimesed. Algselt oli ka Oliver Kontram tööl tegevjuhina, kuid tema viibis seal vaid üürikest aega. Uuteks inimesteks on siis hetkel Pille Tali ja Greete Kempel. Esimese ülesanneteks on olla spordijuht tegevjuhi ametis ning teise olla kommunikatsiooni inimene. Kui kedagi huvitab, mis Kempeli palgaks oli eelmine aasta, siis selleks oli 1400 eurot. Pool sellest sai ta olles kommunikatsiooni inimene ja pool sellest et ta juhtis olümpiatiimi projekti.

Tundub ilus ja roosiline eksole? Siiski kahjuks nii ei ole. Ujumistreenereid tõstsid mässu eelmise aasta lõpus ning nii tagandati Kempel olümpiaprojekti koha pealt, mis tähendab talle "vaid" 700 euro suurust palka. Tuleme nüüd tema tööülesannete teise poole peale - kommunikatsioon. Pean mainima, et Euroopa lühiraja meistrivõistluste kohta oli täitsa tore ülevaade. Iisraelis oli kohapeal Ujumisliidu poolt palgatud ajakirjanik Karl Rinaldo, kes sai oma tööga suurepäraselt hakkama. Intervjuusid võttis veel ka Ujumisliidu president Karol Kovanen. Kajastus oli hea, värske ning uued rekordid said kajastatud.

Kuid kahjuks ei piirdu ujumine aastas vaid ühe võistlusega. Pärast Iisraeli toimus kohe Põhjamaade juunioride meistrivõistlused, kus ujuti lausa 30 Eesti rekordit (sh 6 täiskasvanute rekordit). Milline oli Ujumisliidu kajastus eesotsas Kempeliga? Ümmargune null. Kas tõesti Eesti rekord ei tähenda mitte midagi? Samuti olevat Kempel küsinud, mis on eelujumine ja finaal ning palunud ujumistreeneritel teha Põhjamaade juunioride meistrivõistlustest kokkuvõte ning saata see temale, et tema saaks selle postitada Ujumisliidu facebooki seinale ja kodulehele. Kui talupoja mõistusega siinkirjutaja Priit Aavik suudab leida tulemused ning vorpida lood Põhjamaade juunioride meistrivõistluste kohta siis peaks sellega ka kõrgharidusega inimene hakkama saama nagu Kempel on.

Ning kirss tordiks ja fakt mis väga hästi ilmestab praegust olukorda on see, et eelmisel nädalavahetusel püstitas Mark Sovtsa 2 poiste tipptulemust. Kuid kas Ujumisliit on nimed ja ajad ära muutnud enda kodulehel olevas rekorditeraamatus? Igatahes 30. jaanuari seisuga ei ole nad veel seda suutnud. Lisaks on muutmata veel kuu aega tagasi Eesti meistrivõistlustel ujutud täiskasvanute rekordid.  Priit Aaviku Ujumisblogis võttis see aega umbes 30 sekundit, kuid järelikult on tööd praegu nii palju. Siinkohal ka minu küsimus, kes peaks kajastama rekordeid ning tulemusi kui mitte Ujumisliidu palgal olev kommunikatsiooni alal töötav inimene? Peatreener? President?

Teema millest 2016 aastal ei saa me üle ega ümber on olümpiamängud. Ning täpsemalt milline on Eesti ujumiskoondise toetus et pääseda spordimaailma suurimale mõõduvõtule. Olümpiakoondisesse kuulub kuus Eesti ujujat, kes saavad iga kuu 400 eurot stipendiumi ning lisaks 3000 eurot laagri toetust. Mõned ujujad vaid naeravad selliste numbrite peale, sest laagrites käimine ning parimal juhul olümpiaks valmistumine on selliste numbrite juures väga keeruline. Seda fakti kinnitavad ka mitmed ujumistreenerid, kes väidavad et häid laagreid teha ei saa vaid tuleb leppida "vaese mehe" laagritega. Eestlasele tagasihoidlikul moel mainitakse vaid: "Mis seal ikka, läbi raskuste tähtede poole". Eesti parimad ujujad saavad olümpia-aastal 400 eurot toetust ning enda tööga mitte toimetulev kommunikatsiooni juht saab 700 eurot, igaüks teeb omad järeldused sellest võrdlusest.

Samuti hakati alles ajama olümpiatiimi taustajõudusid (füsioterapeut, massöör, arst jne) ning seda 8 kuud enne olümpiamängude algust. Sellega oleks tulnud tegeleda olümpiatsükli esimesel aastal ning selle väitega võib nõustuda iga tädi Maali ning onu Jürka.

Mitmed ujumistreenerid ning sealhulgas siinkirjutaja kratsib kukalt teemal, et miks Ujumisliit ei esita ühtegi detailset kuluaruannet. Mitmed treenerid on kurtnud, et nemad tahaksid suure huviga näha kuidas jaotus "Eliit-tiimi" 100 000 eurot ning paljud muud kuluaruanded, mida pole ükski klubi veel näinud. Kõiki neid fakte hoitakse raudse eesriide taga, kas on midagi varjata?

Kindlasti on ka midagi positiivset Ujumisliidus toimumas. Mida? See jääb igaühe enda otsustada mis selleks on. Rõhutan veelkord, et siin ei tehta kedagi maha vaid lihtsalt toon välja info mida paljud ujujad, lapsevanemad ning muidu ujumissõbrad peaksid teadma ja et kõik ei ole nii roosiline nagu pealtnäha paistab.

Ujujatele on öelda vaid üht: Per aspera ad astra

PÜSIGE LAINEL!

3 kommentaari:

  1. Kas 3000 laagriraha on ka kuus nagu 400 sula või on see aasta peale?

    VastaKustuta
  2. 3000€ on ühekordne toetus olümpia ettevalmistuseks.

    VastaKustuta
  3. Olgu siis ka juurde öeldud, et ujumisliidu juhatuse kulud, peale uute töötajate töölevõtmist on 2,13 kordistunud. Enne töötas ainult üks inimene juhatuses, Toomas Kleesment, kes sai oma tööga täiesti hakkama, kuid nüüd on rohkem inimesi juhatuses ja ega midagi silmatorkavat küll muutunud pole

    VastaKustuta