25. detsember 2016

ARVAMUS: Eesti (tipp)ujumine on uppumas

Aasta 2016 on lõppemas ning Eesti ujumisel on käsil väga must aeg. Tiitlivõistlustel näidati viimase 10 aasta kõige kehvemaid tulemusi, toetused tippujujatele on kokku kuivanud nagu Sahara kõrb ning kõige tipuks tahetakse sisse viia muudatusi, mis viivad ilmselt Eesti ujumise tagasi kiviaega.

Tänavuse aasta Eesti ujujate saldo täiskasvanute tiitlivõistlustel on pikaraja EM-i 15. koht ja lühiraja MM-i 16. koht. Ujujatele näpuga näidata ei saa, sest alaliidu poolne tugi puudub ning kõik peavad ise omavahenditega hakkama saada.

Oktoobris valis toona vana juhatus uueks Eesti koondise peatreeneriks Janno Jürgensoni. Juba see otsus tekitas paljudes küsimusi, et miks valib vana juhatus uue peatreeneri. Mõned päevad hiljem kui peatreener oli valitud, määrati ka uus Ujumisliidu juhatus. Alates jaanuarist asub Jürgenson ametisse ning tema ideed on vägagi kummalised, kuid see pole üllatav mehe puhul kellel puudub kogemus tippujujatega. 

Mis ideedega siis Jürgenson tahab Eesti ujumist muuta? Ei ole saladus, et Ujumisliidul raha ujujate jaoks ei ole, aga enda töötajate jaoks enam kui küllaga. Jürgenson tahab määrata peatreenerid nii täiskasvanute-, juunioride- kui ka noorte koondisele. Siinkohal tekib küsimus, et miks üldse oli vaja valida siis peatreener? Juhul kui üks nendest koondistest ebaõnnestub, siis on patuoinas olemas ning kõik näitavad näpuga selle treeneri suunas kes vastutas vastava koondise eest. Kuna Eesti on nii pisikene, siis suudab üks peatreener rahulikult kõikide koondistega tegeleda. 

Järgmine absurdne idee on kehtestada koondisesse pääsemise piiriks 850 FINA punkti kuid seda 50 m- ja 100 m distantsidel. 200 m- ja 400 m distantsidel on kriteeriumiks 800 FINA punkti. Kui tõmmata paralleeli kettaheitega, siis sama hästi võiks anda pooltele sportlastele 1 kg raskune ketas ning teistele 2 kg ketas. Aus, eksole? Kõikidele peavad kehtima ühesugused normatiivid, ei saa eeldada et kuna Eesti ujujad on edukamad olnud sprindidistantsidel, siis nendel peaks koondisesse pääsemine olema raskem. Pikas basseinis on viimase 7 aasta jooksul üle 850 FINA punkti saanud vaid Martin Allikvee. Eesti naiste viimase kolme aasta suurim punktisumma pikas basseinis on olnud 794 FINA punkti. Siinkohal tekib taaskord küsimus, kes siis koondisesse kuuluma hakkavad? Tuleb püstitada kõrged eesmärgid, aga mitte selliseid kus koondisesse pääseb vaid üks ujuja.

Karol Kovanen
Ujumisliit on viimase aasta jooksul kahjuks välja näidanud ka seda, et ujujatest ei hoolita mitte üks gramm. Patsutakse õlale ja võetakse kogu au kui keegi teeb hea tulemuse, aga kui tippujuja on raskustes, siis isegi ei raatsita küsida, et kuidas läheb jne. Selliseid näiteid Eesti ujujate kohta on paraku palju. Kui buss sõidab kraavi, siis süüdistatakse bussijuhti ning praeguses olukorras on bussijuhiks Ujumisliidu president Karol Kovanen, kes selle bussi sõitmisega hakkama ei saa. Kannatajateks on bussis olevad reisijad ehk ujujad. Pärast Eesti lühiraja meistrivõistlusi tahtis üks Eesti tippujuja ujumise lõpetada ning seeläbi ütles Kovanen, et lubab leida toetusi. Üpris kahepalgeline käitumine, sest hooaja sees ei ole ujujast sooja ega külma aga kui perspektiivikas ujuja ähvardab ujumise lõpetada, siis tormatakse appi. 

Lisaks ei ole mõistetud asjaolu, et ujujad tuleks tõsta püramiidi kõige kõrgemale astmele. Hetkel Eestis on nad juurikatega koos mulla all ning kontorites mõeldakse ainult enda peale. Vaadates teiste riikide alaliitude peale, siis seal on tõstetud ujujad esikohale ning tulemused on kiired tulema. Meie põhjanaabrid soomlased pääsesid Kanadas toimunud lühiraja MM-il lausa kuuel korral finaali. Nemad maksavad tippujujatele toetusi ning katavad ka laagrite kulusid. Kui Eestis oleksid tippujujad esikohal, siis oleksid ka tulemused märksa paremad. Seejärel märkaksid ujujaid ka erasponsorid ning alaliit oleks palju paremini rahastatud, mille läbi saaks panustada ka noortesporti ja muudele projektidele. Hetkel toetavad erasponsorid ujumise alaliitu vaid 5000 euroga. Eelnevatel aastatel on see olnud 30 000 euro ringis. 

Janno Jürgenson
Jürgensoni tahab sisse tuua ka selle, et peatreener ütleb millal Sinu hooaeg algab ja lõppeb. Lisaks on kohustus käia koondise ühislaagrites, aga Ujumisliidu sõnade kohaselt ei ole kindel, et nemad suudavad kõik laagrite kulud katta. Milleks üldse kuuluda koondisesse kui ei suudeta tagada rahalist abi Eesti tippujujatele?

Viimase kuu jooksul on meedias palju olnud 17-aastane Kregor Zirk ja tema väga head tulemused. Müts tuleb maha võtta kindlasti tema koduklubi Ujumise Spordiklubi ja Kregori isa Kunnar Zirgi ees, kes on näinud palju vaeva ja leidnud palju sponsoreid, et Kregor saaks treenida muretult ja nii nagu vaja. Ainult süsteemiväliselt on võimalik jõuda tippu, aga nii see kahjuks olema ei peaks. Hetkel ujuvad Eesti ujujad kuni gümnaasiumi lõpuni ning siis lõpetavad ujumise, sest ei ole mõtet jätkada kuna toetus puudub. Teine võimalus on käia tööl ja ujuda tipptasemel, aga tiitlivõistlustel sellise komboga häid tulemusi ei püüa. 

Mis saab Eesti ujumisest, seda näitab ainult aeg, kuid praegu on Eesti (tipp)ujumine uppumas. Nagu mitmed teenekad ujumistreenerid on õelnud, siis nii musta perioodi nad Eesti ujumises veel ei mäleta. Loodetavasti suudavad Eesti tippujujad kuidagi pinnale ennast ujuda ning praeguses olukorras tundub ainuke õige samm leida endale erasponsorid ja ajada enda asja, sest alaliidu peale loota ei saa.

PÜSIGE LAINEL!

3 kommentaari:

  1. Tere hea ujumisblogi lugeja!
    Kuna olen siin ära mainitud, siis tunnen, et pean sõna sekka ütlema.
    Vaatamata sellele, et tiitlivõistlustel pole säravate tulemusteni jõutud paistab vähemasti minule, et just nüüd hakkas Eesti tippujumine tänu noorte ujujate pealekasvule ärkama, sest ilmselt selle mõjul on leidnud motivatsiooni ja innustust värskelt Eesti MV-l rekordeid parandanud vanema generatsiooni ujujad Martin Liivamägi ja Kätlin Sepp. Ujutud Eesti rekordid jagunesid üle tüki aja mitmete klubide ja ujumisviiside vahel.
    Kregori hea käekäigu eest saame tänada lisaks Ujumise Spordiklubile ja erinevatele era toetajatele ka Eesti Ujumisliitu ning EOK-d, kes asusid sellel hooajal Kregori tegemisi toetama üsna jõuliselt. Ühtlasi on meie seisukoht, et ühtlaselt laiali jaotatud eraldised ei anna vähemasti tippspordis mittemingisugust effekti, vaid täpselt ja kaalutletult tehtud kulutused toovad edu. Vahest lihtsalt tuleb riske võtta. Tippspordis garantiisid ei ole ja ega raha eest seda osta ei saakski.
    Juhatuse 2016-2017 tegevusplaanid on head ja Team Zirk annab sellega koos oma kindla panuse Eesti ujumisse. Number üheks on endiselt ujumisoskuse propageerimine, aga kindlasti võtame ühe ülesande veel juurde, sest EUL tegevusplaanis on mitmeid häid algatusi, mis on ka meie meeles mõlkunud.
    Seega praegu just jõulude ajal on passlik igal ujumissõbral võtta aega ja mõelda enda jaoks välja, mida mina saan Eesti ujumise heaks ära teha. Käsi pikalt ees ootamine pole lahendus.
    Teemal koondis ütleks ka paar sõna.
    „Koondis“ on väga ilus ja üllas teema, aga päriselus ju tegelikult üsna raskesti teostatav. Selleks on tarvis tugevat projektijuht-manageri, kes suudaks pundi iga mingi aja tagant kokku tuua. Täna meil sellist ressurssi ei paista kahjuks. Reaalsus on see, et kõikidel on ikkagi oma treenerid ja kalendrid, kus keegi võistleb jne. Ehk siis koondis tekib võistluse raames, näiteks MM-le sõitev koondis jne. Sinna pääsemiseks tulevad käiku normatiivid jne. „Koondis“ on pigem välise kuvandi tarbeks mille läbi EUL leiab toetajaid ühistegevuseks jne. Siin ma usun, et kõik Eesti tippujujad on valmis seljad kokku panema ja valmis alaliiduga koos tugeva partneri leidmisel abiks olema. Koos oleme kindlasti tugevamad kui üksinda nokitsedes.
    FINA punkitisüsteemi rakendamine koondise koostamisel tundub täna midagi millega pole mõtet end pikalt vaevata.
    Head pühadeaega!
    Kunnar Zirk

    VastaKustuta
  2. Maailmaga võrreldes oleme mahajäänud ikka kõvasti. Ma ei tea milles asi muidugi. Pole pädev ütlema. Eks ole kõrvade vahel kinni sportlastel,rahaprobleemid peale keskkooli ja spetsialistide puudumine. Meil on tehnika osas maailma tippmees Rein Haljand kuid teda pole kunagi koondise juures näha. Eks kõik taandub rahale ja sportlaste tahtmisele/eneseusule. Paljudel pole võimet suruda valehäbi alla,et raha lunida ja minna sihikindlalt edasi. Zirk on õige suhtumisega ja näeb end veel 35eluaastani tipus ja ülikool pole eesmärk vaid hea tiim.. Ameerikast tasub õppida kuidas suudeti +30aastased aastaid pausil olnud Dara Torres,Anthony Ervin ja Phelps kullavormi viia. Tagasitulekutest on veel Coventry kes 33-selt oli OM-i kuues ja Alshammar kes 38aastaselt peale sünnitust OM-i 14.koht. Tess Grossmann on kindlasti võimeline naasma.

    VastaKustuta
  3. Vahel on valus kuulata kui meedia või ujujad räägivad 27-28aastaselt et nad on vanad. Mis mõttes? Uskuge endisse ja võidelge. Vanameistrite sõna tuleb kuulata. Sepp ei taha loobuda, Liivamägi kõhkleb. Olme segab liiga palju end tõestanud ujujaid. Suhtumise muutust on ka vaja igal tasandil nii ametnike kui sportlaste poolel. Maailamas pole tegijad ammu hilisteismelised ja Liivamägi ja Sepp ujuvad isiklikke olematu taustajõuga.. Mis siis veel professionaalsuse juures oleks. Ujujatele heidaks ette eelkõige,et nad Peter Manckocit ära ei seedinud. Tipptreener ei saa olla ninnu nännu. Manckoc oli nõudlik lihtsalt..

    VastaKustuta